Olen tõeliselt kohutav blogija. Kohe mitte ei viitsi kirjutada, enamasti lihtsalt loen teiste blogisid. Üritan siis natukene [loe: palju] rohkem kirjutama hakata.
Sneefuss on selle ajaga kõvasti arenenud. Nüüd isegi kuulab natuke. Isa käis tal mõni aeg tagasi seljas, tulemuseks fiasko - üritas platsit minema tõmmata, ratsme taha pugeda ja ratsanikust lahti saada. Kohe mitte ei uskunud, et s e l l e l hobusel keegi üldse seljas on käinud (oli küll käidud. Lihtsalt viimasest käimisest oli palju aega möödas.). Trenni lõpus muutus ikka normaalseks.
Siis õnnestus isal tekitada enda mõlemale jalale haavad ja nüüd pole jälle tükk aega keegi seljas käinud.
Tänasest siis:
Saduldamine-minu üllatuseks lasi järjekordselt ilma igasuguse eemale astumiseta endale sadula selga panna. Eile üllatusin veel rohkem, aga eile käitus ta trennis täitsa lollilt, siis leidsin, et see oli üks ta tänastest kiiksudest (või eilsetest). Saduldamise juures oli ka minu sugulane, nii lahe oli neid omavahel suhtlemas näha.
Naljakas oli ka tema haigutamine, mida hobune lihtsalt niisama tegi. Umbes 7 korda vist. Ta tegelikult vist ei haigutanud, lihtsalt tegi suu häääästi lahti. Väga naljakas oli vaadata. Teiseks killuks oli see, kui ma tema kapja puhastasin ja Schnee mind ninaga tagumikust tõukas, nii, et ma peaaegu ninuli lendasin...
Trenn täna eriti pikk ei olnud, aga tegin üsna palju traavi ja galoppi. Hobune oli trenni lõpus isegi higine (iccc...) . Alguses punnas nigu...ei oskagi öelda mis täpsemalt... aga veidi aja pärast võis isegi rahule jääda. Vahepeal kutsusin Fussukat poole trenni pealt enda juuurde ja siis me kallistasime natuke aega üksteist. See on eriline tunne, kui hobune pm su käte vahel magab. Siis tegime trennni edasi. Pärast trenni jalutamisel võtsin korde suuulise küljest ära ja jalutasime mööda maneeži ringi, tegin igasugu pöördeid ja volte ja kiirendasin tempot, aeglustasin tempot jne. Lahe oli vaadata, kuidas hobune kaasas kõndis olenemata minu vigurdutest.
Tahaks jubedalt Schneele juba selga minna, aga pean ootama isa jala tervenemist ja siis seda, millal Fussukas seljas normaalsemalt käituma hakkab...tean, et seda kohe ei juhtu ja see teeb nii kurvaks.
Väga tahaks Sneest minegeid norme pilte saada, aga nigu needus-kodus vaatan, fotokas täis. Lähen talli juurde suunan fotokas Sneefussi poole ja..."piip-piip", fotokas viskab pildi eest: TÜHI! Ja taaskord jääb foto saamine vaid unistuseks...
Talli inimesed tegelevad aktiivselt võistluste korraldamisega. Juba ülehomme on esimesed võistlused. (APPPPPPIIIII) Suuremad võistlused on 30-31 august. Ootan juba väga:)!
